2026-01-13 08:00:00
INVESTEERIMINE
Pensionivahendeid võetakse massiliselt välja, kuid eksperdid hoiatavad: kõige olulisem otsus seisab ees tulevikus
Alates 1 jaanuarist on tuhanded Leedu elanikud esimest korda saanud reaalse vabaduse ise otsustada, mida teha teise pensionisamba vahenditega. Esimesed päevad näitasid väga suurt aktiivsust – nii suurt, et Sodra ja pensionikogumisettevõtete süsteemid olid häiritud. Kuigi paljude jaoks näis seni kõige olulisem küsimus olevat, kas kogutud raha välja võtta, juhivad eksperdid tähelepanu sellele, et otsustav hetkseisab alles ees.
Käesoleva aasta alguseni osales Leedus teise pensionisamba kogumises 1,42 miljonit inimest, kuid see arv võib lähiajal märkimisväärselt väheneda. Prognoositakse, et 2026. aasta jooksul lahkubpensionikogumisest umbes 20–40% osalejatest ning majandusse võib lisanduda ligikaudu 1,2 miljardit eurot.
Ühisrahastusplatvormi Profitus turundusjuht Miglė Grybinienė ütleb, et sellise ulatusega muutused iseenesest ei ole probleem – suurim küsimus on see, mis juhtub siis, kui raha reaalselt inimesteni jõuab.
„Suurim väljakutse tekib tavaliselt mitte otsuse tegemise päeval, vaid hiljem, kui raha jõuab tegelikult kontole. Siis seisab inimene esimest korda silmitsi praktilise küsimusega: kas tal on selge plaan, midaselle rahaga teha. Kui plaani ei ole, juhtub enamasti kaks asja – raha sulab igapäevakulutustesse või jääb kontole kasutamata. Mõlemal juhul on tagajärg sama: kaob aeg, kaob võimalus teenida tootlust ninginflatsioon „sööb“ raha väärtust järk-järgult,“ ütleb Grybinienė.
Tema sõnul ei määra selliseid otsuseid üksnes finantskirjaoskus, vaid ka psühholoogilised tegurid. Käitumisökonoomika näitab, et inimesed kipuvad väärtustama rohkem seda, mis toimub praegu, kui seda, mis ootab neid 10, 20 või 30 aasta pärast.
„Kui inimene saab korraga suurema summa – olgu selleks pensionisäästud, pärandus või boonus –, mõjutab otsuseid sageli nn olevikukallutatus: lühiajaline kasu tundub tähtsam kui pikaajaline eesmärk.
Just seetõttu muutuvad pensionireformid, mis lubavad kogutud raha välja võtta, sageli testiks – mitte otsusele endale, vaid sellele, mis juhtub pärast seda, kui raha on inimese käsutuses. Selliseid näiteidoleme näinud ka teistes riikides – näiteks Eesti kogemus on hea indikaator sellest, mis juhtub siis, kui väljavõtmisega ei kaasne plaani. Märkimisväärne osa rahast jäi kontodele kasutamata, teine osa kasutativõlgade tasumiseks, kuid pikaajalist kohustuste vähenemist ei toimunud, sest võlad tulid aja jooksul tagasi. Ülejäänud osa kulutati,“ ütleb Grybinienė ja lisab, et Eesti kogemus on Leedule väga selgeõppetund: pärast raha väljavõtmist on kõige olulisem omada suunda ja teha otsus, mis loob pikaajalist väärtust.
Lahendatakse kahte erinevat küsimust
Samas juhib Grybinienė tähelepanu sellele, et avalikus arutelus keskendutakse peamiselt küsimusele, mida teha väljavõetud rahaga ja kuidas vältida impulsiivset tarbimist, kuigi reform pakub laiemat valikut.
„Märkan, et avalikkuses pööratakse enim tähelepanu raha väljavõtmisele, kuid sageli unustatakse, et inimesed lahendavad selles olukorras kahte erinevat küsimust. Esimene on see, kas võtta kogutud rahavälja, ja teine, kas nad soovivad jätkata kogumist teises sambas samal põhimõttel või otsivad suuremat paindlikkust ja kontrolli – näiteks peatada maksed ja teha sissemaksete ning investeerimise otsuseidiseseisvalt vastavalt oma finantsolukorrale.
Siin on aga üks oluline aspekt: kui inimene ei tea veel, mida ta konkreetselt väljavõetud rahaga teeb, tähendab see tavaliselt, et otsus ei ole lõpuni läbi mõeldud. Sellisel juhul on ratsionaalsem jätta rahasüsteemi, kuni tekib selge plaan. Ja kui inimene otsustab teadlikult kogumise peatada paindlikkuse nimel, on oluline, et regulaarne investeerimine liiguks mõnda teise lahendusse – vastasel juhul jäävadvahendid passiivseks ja kaotavad ajapikku väärtust. Sobida võivad erinevad mudelid – alates klassikalistest investeerimisvahenditest kuni ühisrahastuseni, mis võimaldab investeerida järk-järgult, hajutadariski ja säilitada järjepidevus. Näiteks saab platvormi Profitus kaudu alustada kinnisvaraprojektidesse investeerimist alates 100 eurost – see näitab, et investeerimine võib olla paindlik, kättesaadav ja kohandatav vastavalt inimese olukorrale,“ ütleb Grybinienė.
Tema sõnul ei ole selles olukorras kõige olulisem ühekordne otsus, vaid see, kas inimene suudab kujundada pikaajalise harjumuse – panna raha regulaarselt tööle, mitte jätta seda impulsiivsete otsustemeelevalda.
„Pikaajaline finantstulemus sõltub enamasti distsipliinist ja järjepidevusest. Perioodiliselt investeeritud vahendid loovad aja jooksul efekti, mida ei ole võimalik saavutada raha lihtsalt kontol hoides võitarbimisse suunates. Seetõttu ei ole esimene samm mitte vahendi valimine, vaid selge eesmärgi ja ajahorisondi määratlemine – kas see on reserv, eluaseme sissemakse, laste tulevik või täiendav sissetulekvanaduses,“ ütleb Grybinienė.
Tõlgitud tõlkijaga
