Miglė Grybinienė. Paradoks leedulaste pangakontodel

2026. aasta tõi Leedu elanikele nii rohkem rahalist vabadust kui ka omamoodi paradoksi. Teise pensionisamba reform tõi inimeste käsutusse tagasi miljardeid eurosid, pankades hoitavate säästude maht kasvas veelgi, kuid samal ajal lähenes inflatsioon taas 6 protsendile. Raha on meil rohkem. Nüüd on küsimus – mida sellega teha?

Üks valik on paljudele leedulastele endiselt väga tuttav: mitte midagi teha. Hoida raha kontol, kus me seda näeme ja millele saame igal ajal ligi. Säästud seostuvad meie jaoks turvalisusega ning oleme harjunud seda hindama väga lihtsalt: kui ma pole kaotanud ühtegi eurot, siis järelikult pole ma midagi kaotanud.

Ent just siin peitub üks raskemini märgatavaid finantsillusioone. Kontol võib olla sama palju raha, kuigi see, kui palju me selle eest osta saame, on juba muutunud.

Seega on aeg peatuda ja vaadata, mida see tänases olukorras tähendab.

Juulis ulatus aastane inflatsioon Leedus 5,9 protsendini. Kui selline hinnakasv püsiks terve aasta, läheks täna 10 000 eurot maksev kaupade ja teenuste ostukorv aasta pärast maksma ligikaudu 10 590 eurot. Samad 10 000 eurot kontol ei kaoks aasta jooksul kuhugi, kuid tänases rahas oleks nende ostujõud ligikaudu 557 euro võrra väiksem.

See ei tähenda mingil juhul, et raha ei peaks pangakontol hoidma. Rahaline puhver ongi selleks vajalik – kui raha on vaja homme, peab see olema hõlpsasti kättesaadav. Kuid rahaline puhver ja kõik meie säästud ei ole üks ja sama.

Ja siit tekib märksa ebamugavam küsimus: millal hakkame raha hoides seda tegelikult kaotama?

Esimesed andmed annavad märku

Siin pakub huvitavat konteksti teise pensionisamba reform. See võimaldab vaadata, mida me kipume tegema rahaga, mis meie käsutusse jõuab. Aasta esimeses kvartalis lahkus pensionikogumisest 514 000 inimest, kellele maksti välja ligikaudu 2,9 miljardit eurot. Suurem osa neist väljamaksetest jõudis elanikeni aprillis. Mai lõpuks hoidsid Leedu majapidamised krediidiasutustes kokku 30,3 miljardit eurot, millest peaaegu kolm neljandikku – 22 miljardit eurot – moodustasid üleööhoiused.

Loomulikult ei võimalda need arvud üheselt väita, et just pensionifondidest välja võetud raha jõudis pangakontodele, kuid üldpilt näitab hästi meie finantsharjumusi – väga suurt osa säästudest eelistame hoida kohe kättesaadavana, kuigi vaevalt vajame neid kõiki juba homme.

Mõni tuhat eurot, mis on kõrvale pandud auto ootamatu rikke puhuks, ja mõni tuhat eurot, mida ei lähe vaja järgmise kümne aasta jooksul, näevad kontol ühesugused välja. Rahalises mõttes aga mitte. Esimese puhul on kõige olulisem kättesaadavus. Teise puhul muutub eluliselt oluliseks ka aeg.

Mida siis selle rahaga teha, et see oma väärtust ei kaotaks?

Leedus oli vastus sellele küsimusele pikka aega üsna etteaimatav – kinnisvara. Paradoksaalsel kombel oleme finantsinvesteeringutest rääkides märksa ettevaatlikumad, kuid julgemad siis, kui samal investeeringul on seinad ja katus. Seda, et leedulased käsitlevad kinnisvara investeeringuna, näitab ka statistika – Leedu Panga andmetel ostetakse ainuüksi Vilniuses umbes 40 protsenti eluasemetest mitte enda tarbeks.

Oma kinnisvara, kuigi see tundub turvaline ja käegakatsutav, seab siiski üsna kõrge lävendi – selleks on vaja märkimisväärset kapitali. Kui teisest pensionisambast lahkunud inimesele maksti keskmiselt välja umbes 5,4 tuhat eurot ning üheksa väljamakset kümnest jäid alla 10 000 euro, on selge, et eluaseme ostmiseks sellest rahast enamasti ei piisa.

Ja siin tekibki paradoks: kui seostame investeerimist eelkõige kinnisvara ostmisega, võib tunduda, et ainus võimalus on edasi koguda. Ent seni, kuni ootame, et sääste saaks sellise investeeringu jaoks „piisavalt“, kaotavad need tasapisi ostujõudu.

Seda enam, et „piisava“ summa piir on tänapäeval palju suhtelisem. „Ma alles kogun“ ja „ma saan juba investeerida“ vahel ei ole enam nii selget piiri. Alustada saab ka väiksemate summadega ning valikuid on mitu: fondid, võlakirjad või aktsiad. Neile, kellele kinnisvaraturg on lähedasem, on üheks võimaluseks ühisrahastus. See võimaldab väiksemate summadega rahastada kinnisvaraga seotud äriprojekte ning näha juba enne investeerimist konkreetsele projektile pakutavat intressimäära ja tähtaega.

Loomulikult otsustab igaüks vastavalt oma olukorrale, kus sääste hoida või kuidas neid investeerida. Kui aga hoiame raha kontol turvalisuse pärast, sunnib ligi 6-protsendiline inflatsioon turvalisust veidi teise pilguga vaatama: kontol olev summa võib püsida muutumatuna, kuid see ei tähenda veel, et me midagi ei kaota.

Ka mitte midagi tegemine on finantsotsus. Ja sellel on oma hind. Võib-olla on tänane küsimus hoopis teine – mida me tegelikult rahalise turvalisuse all mõistame?

Artikli link: https://www.lrt.lt/naujienos/verslo-pozicija/692/3033231/migle-grybiniene-paradoksas-lietuviu-saskaitose