2026-08-21 07:00:00
INVESTEERIMINE
Hoiate oma sääste pangakontol? Ekspert selgitab, miks see otsus võib teile kalliks maksma minna
Kuna inflatsioon on Leedus taas ületanud 5 protsendi piiri, tunneme selle mõju mitte ainult poes käies ja arveid tasudes. Hinnatõus mõjutab ka kogutud sääste – isegi kui pangakontol olev summa ei vähene, saame aja jooksul selle eest üha vähem osta.
Leedu riikliku andmeameti värskeimad andmed näitavad, et 2026. aasta juulis ulatus aastane inflatsioon Leedus 5,4 protsendini ning keskmine aastane inflatsioon oli 4,5 protsenti. Võrdluseks: Eurostati esialgse hinnangu kohaselt oli euroala aastane inflatsioon juulis 2,9 protsenti. See tähendab, et hinnad tõusevad Leedus praegu märksa kiiremini kui euroalal keskmiselt.
Investeerimisplatvormi PROFITUS turundusjuht Miglė Grybinienė juhib tähelepanu sellele, et inflatsiooni mõju hinnates ei tohiks vaadata ainult kasvavaid igapäevaseid kulusid. Pikemas perspektiivis mõjutab inflatsioon otseselt ka kogutud säästude väärtust – isegi kui raha nominaalne summa kontol ei muutu, väheneb selle ostujõud.
„Näiteks kui inimesel on 10 000 eurot ja ta hoiab seda kontol või sularahas, siis keskmise 3-protsendilise aastase inflatsiooni korral oleks selle raha ostujõud kümne aasta pärast ligikaudu sama, mis tänasel umbes 7400 eurol. Kontol näeksime endiselt sama 10 000 eurot, kuid tegelikult saaksime selle eest osta märksa vähem,“ selgitab M. Grybinienė.
Just seetõttu tuleks tema sõnul pikaajalisi sääste vaadelda mitte ainult turvalisuse, vaid ka väärtuse säilitamise vaatenurgast. Kuigi osa rahast on oluline hoida hõlpsasti kättesaadavana, on kõigi säästude hoidmisel kontol, mis tulu ei teeni, pikaajaliselt samuti oma hind.
Kuidas teenib investor ühisrahastuse kaudu?
Üks võimalus panna osa säästudest tööle on ühisrahastus, mille puhul ühe ettevõtte või projekti jaoks vajalik rahastus kogutakse erinevate erainvestorite vahenditest. PROFITUS platvormil on sellised investeeringud tagatud kinnisvara pandiga.
M. Grybinienė toob lihtsa näite: kui kinnisvaraarendajal on projekti elluviimiseks vaja 500 000 eurot, ei pea kogu vajalikku summat tingimata andma üks rahastaja või pank.
„Selle summa võivad kokku panna mitusada või isegi rohkem erainvestorit – üks investeerib 100 eurot, teine 500 eurot ja kolmas võib-olla isegi mitusada tuhat eurot,“ selgitab ta.
Ühisrahastusplatvorm valib ja hindab selles protsessis rahastust otsivaid projekte, esitab investoritele nende kohta teavet ning haldab investeerimisprotsessi. Investor saab omalt poolt valida konkreetse projekti ja summa, mida ta soovib investeerida, samal ajal kui rahastuse saanud projekti omanik kohustub vastavalt kokkulepitud tingimustele maksma intressi ja tagastama laenatud kapitali.
Just projekti omaniku makstav intress on investori potentsiaalse tootluse allikas. M. Grybinienė sõnul makstakse intressi tavaliselt kord kvartalis, samal ajal kui laenatud summa tagastatakse kokkulepitud tähtaja lõpus, mis on enamasti 12 kuud.
Samas rõhutab ta, et ühisrahastus, nagu ka teised investeerimisviisid, on seotud riskiga, mistõttu kavandatud intress ei ole garanteeritud tulu. Projekti omanik võib oma kohustuste täitmisega hilineda või sattuda finantsraskustesse. Sellisel juhul võidakse viivitatud maksepäevade eest arvestada kõrgendatud intressi ning laenu tagasimakse hilinemisel algatada sissenõudmine.
Mitte alternatiivid, vaid erinevad investeerimisvahendid
M. Grybinienė rõhutab, et kogutud vahendite investeerimiskohta valides ei tohiks piirduda ainult ühe investeerimisvahendiga. Sõltuvalt inimese finantseesmärkidest ja riskitaluvusest võib portfell koosneda erinevatest varaklassidest – hoiustest, võlakirjadest, aktsiatest, investeerimisfondidest või ühisrahastusest. Selline vahendite jaotamine aitab investeeringuid hajutada ja vähendada sõltuvust ühe valitud instrumendi tulemustest.
Tema sõnul ei tohiks neid investeerimisviise käsitleda omavahel konkureerivatena – igaühel neist on erinevad omadused ja riskitase ning igaüks võib täita oma rolli üldises investeerimisportfellis.
„Näiteks tähtajalisele hoiusele raha paigutades laenab inimene selle sisuliselt pangale ja saab eelnevalt kindlaksmääratud intressi, samal ajal kui hoiustele kehtib teatud piirini hoiuste tagamise süsteem. Aktsiatesse investeerides saab inimene ettevõtte kaasomanikuks, mistõttu mõjutavad investeeringu väärtust nii ettevõtte majandustulemused kui ka turuootused. Fondid annavad võimaluse ühe ostuga investeerida suuremasse hulka erinevatesse väärtpaberitesse, samal ajal kui võlakirju ostes laenab investor raha neid emiteerinud riigile või ettevõttele,“ selgitab M. Grybinienė.
Ühisrahastuse puhul saab investor valida konkreetse projekti ning näha ette, milleks tema raha kasutatakse, kui pikaks ajaks see välja laenatakse, milline on eeldatav intressimäär ja milliseid riskide vähendamise meetmeid rakendatakse.
„Üks eeliseid on minu arvates just see selgus ja konkreetsus. Inimesel, kes alles alustab investeerimist, on mõnikord lihtsam mõista konkreetset kinnisvaraprojekti kui näiteks hinnata sadadest ettevõtete aktsiatest koosnevat portfelli,“ ütleb M. Grybinienė.
Selle investeerimisviisi veel üks omadus on suhteliselt
väike algsumma. PROFITUS platvormil saab investeerimist alustada 100 eurost,
mistõttu ei ole alustamiseks või raha erinevate projektide vahel jaotamiseks
vaja suurt algkapitali.
Tootlust hinnates ärge unustage arvestada ka riskiga
On loomulik, et investeerides loodetakse võimalikult suurt tootlust. Erinevaid investeerimisvõimalusi hinnates soovitab M. Grybinienė siiski kõigepealt uurida mitte seda, kui palju on võimalik teenida, vaid millise riski inimene võtab ja kas ta mõistab seda piisavalt hästi.
„Finantsturgudel kehtib üldjuhul põhimõte, et suurem potentsiaalne tootlus on seotud suurema riskiga. Kui üks investeering pakub märksa suuremat tootlust kui teine, tuleks kõigepealt selgeks teha, millise lisariski eest investorile rohkem makstakse,“ ütleb M. Grybinienė.
Ühisrahastuse puhul algab riskihindamine juba enne projekti investoritele esitamist. Analüüsitakse projekti omaniku finantsseisundit, tema varasemat tegevust ja elluviidud projektide ajalugu, hinnatakse projekti majanduslikku põhjendatust, vara väärtust, rahastamisstruktuuri, omakapitali osakaalu ning laenu tagasimakse võimet.
Üks oluline näitaja kinnisvaraga tagatud laenu hindamisel on LTV (ingl loan-to-value) ehk laenusumma ja panditud vara väärtuse suhe. Lihtsamalt öeldes näitab see, kui suure osa panditud vara väärtusest moodustab laen.
Riski saab juhtida ka investor ise
M. Grybinienė rõhutab, et üks tähtsamaid põhimõtteid, mille abil investor saab ise võetud riski vähendada, on ühisrahastusinvesteeringute hajutamine.
Investeeringuid saab hajutada mitte ainult erinevate projektide, vaid ka erinevate arendajate, asukohtade, laenuperioodide ja riskikategooriate vahel.
„Hajutamise mõte ei ole püüda valida üht „parimat“ projekti, vaid jaotada investeeringud nii, et ühe projekti tulemused ei mõjutaks märkimisväärselt kogu investeerimisportfelli. Näiteks kui inimene on otsustanud investeerida 1000 eurot, võib üheks võimaluseks olla jagada see summa kümne erineva projekti vahel, investeerides igasse 100 eurot, ning portfelli kasvades hajutamist veelgi laiendada,“ selgitab M. Grybinienė.
Millest alustada inimesel, kes on seni ainult säästnud?
Inimestel, kes on seni üksnes sääste kogunud, kuid hakkavad nüüd investeerimise peale mõtlema, soovitab M. Grybinienė kõigepealt eristada säästmist ja investeerimist. Tema sõnul ei ole rahaline puhver investeerimisportfelli osa – see on reserv ootamatuteks olukordadeks, mistõttu peaks see raha olema kiiresti ja lihtsalt kättesaadav.
Tavaliselt soovitatakse koguda vähemalt 3–6 kuu hädavajalike kulude suurune rahaline puhver, kuid täpne summa sõltub inimese individuaalsest olukorrast. Stabiilse sissetuleku ja väheste rahaliste kohustustega inimesele võib piisata väiksemast reservist, samal ajal kui rohkemate rahaliste kohustustega inimesel oleks mõistlik koguda suurem puhver – ligikaudu kuue kuu kulude ulatuses.
Pärast vajaliku reservi kogumist võib M. Grybinienė sõnul investeerimist alustada ka väikeste summadega. Alguses ei ole kõige tähtsam investeeritav summa, vaid võimalus valitud investeerimisvahendiga tutvuda, mõista selle toimimispõhimõtteid ja riske ning kujundada järk-järgult investeerimisharjumus.
„Esimese investeeringu eesmärk ei pea tingimata olema maksimaalselt teenida. Selle eesmärk võib olla õppida investeerima ja kujundada harjumus. Parem on alustada 50 või 100 euroga, hajutada investeeringuid teadlikult ja mõista protsessi, kui oodata kümme aastat hetke, mil tundub, et investeerimise alustamiseks on „piisavalt raha“,“ ütleb investeerimisplatvormi PROFITUS turundusjuht Miglė Grybinienė.
